The American Dream vs Reaalsus

2012. aastal külastasin ma juba mitmendat korda Ameerika Ühendriike, ühe koolituse raames. Seekordne üritus toimus Chicagos ja peale seminari lõppemist, oli mul aega mõned päevad ka linnaga tutvuda. See polnud esimene kord mul Chicagot külastada, kuid seekord oli ilus kevadine soe ilm ja jalutades linnas lummas mind koht, kus jõgi ja järv ristuvad ning sealt avaneb imeilus vaade osale linnast. Mulle meeldisid vanasti suurlinnad tohutult ja sellele hetkel armusin ma sellesse linna. Minu sees oli ammu soov Eestis ära kolida ja seekord oli tunne nii tugev, et otsustasin koju minna, ning oma asjad korda ajada ja mõne ajapärast Chicagosse kolida. Mõeldud, tehtud!

2012. aasta augustiks elasin koos oma värske abikaasaga Chicago pilvelõhkujas, vaade jõele ja järvele, akna taga aeg ajalt Hollywoodi filmide eriefektideks lendavad helikopterid ja hommikuti tänaval katusepeal olevad politseautod. Elu nagu filmis.


Peale mõnda aega Chicagos elamist hakkas lähenema talv. Külmad tuuled ja mitte enam nii romantiline pilt, pani meid mõtlema kusagile soojemasse kohta kolimisest. Minu armas sõbranna elas sellel ajal Floridas ja nii ma otustasin talle minna külla mõneks päevaks, et näha, kas ehk võiks elada seal. Sellel nädalavahetusel kohtusin läbi oma sõbranna mehega, kelle nimi oli John. John oli 60ndates lahutatud mees, kes oli kunagi ajanud edukat ära spordi turunduses ja samuti olnud väga hea tennisist. Johni äripartner oli aga ühel hetkel saanud hakkama mitme asjaga, mis viis ta trellide taha ja seega läks untsu ka nende äri. John elas üksi 4 toalises majas ja oli üks lahke ja suure südamega mees. John kuulis minu plaanist Floridasse kolida ja kutsus meid abikaasaga enda juurde elama, seni kuni otsime oma elamise.


Samal õhtul läksime koos sõbrannaga Johnile külla, et näha maja ja mõnusasti koos veini juua. Kui ma tuppa astusin, vajus mul suu lahti. Majas polnud ühtegi kohta, kus oleks olnud tühjus. Ukse juurest läks kitsas tee kööki ja sealt teiste tubandeni aga kõik muu oli kaetud ühtlase kihina asjadega. Ilmselgelt polnud John kunagi ühtegi asja ära visanud. Köök oli kaetud mustade nõudega ja seal valitsev segadus oli mulle ülemõistuse. Nii ma siis võtsin kätte ja koristasin sellel ööl kööki, sest ma polnud suuteline seda segadust vaatama.


Hommikul näitas mulle John oma ühe tütre tuba ja lubas, et ta teeb selle tühjaks ja saame seal elada. Ma võtsin tema pakkumise vastu ja mõni aeg hiljem elasime Johni juures. Tegin Johniga kokkuleppe, et aitame tal maja ära koristada. Maja koristamine võttis aega umbes 1 kuu. Peale seda oli maja juba täitsa elamiskõlblik ja asjade hunnikute alt tuli välja päris armas elamine. Õues olev bassein ja selle juures olev mööbel oli kaetud loomulikult ühtlase rohelise kihiga, mille puhtaks saamine oli omaette töö. Kogu selle aja ei mahtunud mulle pähe, et kuidas nii elada saab aga tuleb välja, et Ameerikas on see üsna tavaline.


John elas Wellingtonis, mis asus mitte kaugel Palm Beachist, nii umbes 20 minutit autosõitu. Ameerika rikkad kogunevad sinna kõik talvituma. See loomaed on seal väga kirju. Kuna John oli olnud kunagi osa sellest maailmast, siis Ameerika vaprad ja ilusad kutsusid teda siiani pidevalt endaga tennist mängima. Seega oli John osaliselt ühe jalaga selles maailmas ikka sees, unistades samas, et ta ühel hetkel saab ka taastada oma positisiooni, mida küll ei paistnud juhtuvat aga unistada ei saa kedagi keelata.


Johnile au andes pean siiani tunnistama, et ta oli väga suure südamega mees. Sellist viisakust naiste suhtes polnud ma elus siiani näinud ja ega vist ei näe ka enam. Tema moto oli: "Kill them with kindness" - tapa nad oma lahkusega. Ja see ei käinud naiste kohta, vaid kõikide inimeste kohta. Tapa vist pole siin hea sõna aga siiski, nägin ise, kuidas see oli nagu võluvägi temas. Ja minu südamesse jättis ka suure jälje.


Aga tagasi siis Ameerika unistuse juurde. Ka meil oli mõte hakata Ameerikas omale unistuse elu looma ja John arvas, et saab meid aidata tööga ehk otsa peale, sest tunneb ju kõiki tähtsaid inimesi. Johniga koos pääsesime mõnele üritusele, kust siis avanes vaprate ja ilusate päris elu.


Näiteks oli tal sõber Joel, kes oli oma hilistes 70ndates. Tema nägu oli sile nagu beebil, sest see oli kõrvade taha tõmmatud aga mu keha oli kortsus nagu tekikott, mis just pesumasinast tulnud. Kuid Joelile meeldisid supermodellid ja võimalikult noored. Mis siis, et mees ise oli juba 100 senti surmale võlgu. Muidu ta oli üksik mees, üsna õnnetu saatusega. Perega ta läbi ei saanud, üks tütardest oli ratastoolis ja lapsed elasid New Yorgis, kus ta neid siis vahel külastas. Aga Joelil oli siis ühel hetkel üks supermodellist nooruke kaaslanna, kes keeldus temaga magamast. Lõpuks nõustus tüdruk, et kui Joel maksab talle 2 miljonti USD, siis nad saavad minna ka voodisse ja siis ühel ilusal päeval ka ehk abielluda. Peale raha kandmist veetis daam ühe öö Joeliga ja peale seda polnud teda enam näha. Üsna kallis öö, või mis?


Teine värvikas kuju, kelle nime ma ei mäleta oli lumivalge peaga härra, kes käis alati 6 v 7 naisega ringi. Igast värvist oli tal neid seal. Härral oli eralennuk, kus igal naisel oma magamistuba, mida siis härra korda mööda külastas. Ise oli samas väga armukade nende naiste suhtes ja ei lasknud neid üritusel kordagi silmist.


John käis ka mängimas tennist rikastega Donald Trumpi klubis Marialago, mis asus Palm Beachil. Minu abikaasa külastas seda koos Johniga, kus siis oli Donald Trump, kes käis ringi ja pakkus kõigile endaga pilti teha. Klounaaž kuubis.


Ühel õhtul palus John meid appi ühte golfiklubisse, kus oli ühe rikka itaallasse sünnipäev. John tegeles ühe mängu ülespanemisega erinevatel üritustel ja õhtu läbi oli vaja siis olla abiks ja aidata selle mängu mängimisel. Olin õhtu lõpuks sõnatu, ma olin sattunud ehtsasse Sopranode filmi, nagu päriselt. Iga tegelaskuju Sopranodest oli seal puhtalt olemas. Käitumine, kõnemaneerid, jutt jne. Ma poleks uskunud, et Sopranod on nii ehe dokumentaal. Ehk siis olime sattunud Brooklyni itaalia maffiameeste sünnipäeva peole.


Teisel korral kutsuti meid peole ühele jahile. Selle jahi omanikul oli 2 sama suurt jahti. Üks seisis ühes sadamas ja teine teises. Jahti valvas igapäevaselt üks Johni tuttav. Kahe jahi aastane pidamine maksis 6 miljonit USD per jaht. Muide, need polnud üldse väga suured jahid. Abramovitši jahi kõrval olid need nagu paadid. Omanik broneeris jahte 4 korda aasta jooksul ja kohale tuli 4st korrast kahel. Paak kütust jahile maksis 250 000 usd ja selle paagiga Ameerikast Euroopasse nt ei saanud. Kui palju muud saaks teha 12 miljoni dollariga ja kui palju soodsam oleks aastas nt 2x rentida kasvõi kõige luksuslikum jaht, kui tõesti on soov sellega sõita. Ameerika elu debiilsus. Mida kõike saaks selle rahaga paremaks teha.


Meie olime ennast ühte salongi üles seadnud, kus tegime tavamassaaži. Läbi tennisemaailma hakkas minuni jõudma laps tennisiste, kelle kehad juba 14ndaks eluaastaks olid täiesti läbi. Mind soovis ka palgata üks laste tenniseklubi nende enda privaatmassööriks aga õnneks jäi see plaan katki, sest läksime vahepeal korraks koju, kuid tagasi meid enam ei lastud vaatamata sellele, et meil oli 10 a viisa ja üleaja me ei olnud. Ma ei oleks suutnud vaadata neid sandistatud lapsi, selle nimel, et saavutada raha ja kuulsus.


Mul on siiralt hea meel, et elu ise lükkas meid sealt välja. Vaadates täna seda elu kõrvalt pean tõdema, et Ameerika elu pinnapealsus on ahastama panev. Mitte keegi ei loo Sinuga sügavat sõprussuhet, sest kõik kardavad. Lisaks ei hooli keegi inimsuhetest. Erand on ehk ainult siis, kui see toob Sulle sisse suures koguses raha ja sedagi seni, kuni see suhe on kasulik. Rikkad annavad palju lubadusi ja valetavad Sulle kokku midaiganes nendega kohtudes aga lubadustel pole kunagi mingit jõudu. Kõik tahavad Sulle näidata midagi aga tegelikkuses valitseb sees suur ja sügav tühjus.


Minu jaoks on üks kõige suuremaid rõõmuallikaid inimestevahelised suhted, head sõbrad, kellega koos aega veeta ja samuti ka kellele toeks olla, kui vaja. Või siis hoopis koos midagi luua. Ameerika ühiskond on justkui hingetud šaakalid, kus ainus, mis ruulib on ahnus ja raha. Ja kogu selle raha juures on nad õnnetud klounid, kes ajavad pidevalt taga õnne, mis aga nendeni kunagi ei jõua. American Dream, mida meile läbi filmide müüakse on hale nali ja Hollywoodi ajupesu.



181 views
Kontakt
  • Black Facebook Icon
  • Black Instagram Icon
  • Black YouTube Icon

Tel: 00 372 50 888 40

E-post: jaya@jayashivani.com

Chelsea Pharmacy Medical Centre

61-63 Sloane Avenue, Chelsea, London, SW3 3DH

Phone: 00 44 207 589 8776

​​

Avaldatud  

© 2019 Jaya Shivani